Rapla segakoori Cantus eestvõtmisel esineti 2008. aasta jaanuari alguses koos segakooriga Noorus ja Pärnu Linnaorkestriga. Barokseid muusikalisi suurvorme esitati Pärnu Eliisabeti kirikus, Estonia kontserdisaalis, Tartu Jaani kirikus ja Viljandi Pauluse kirikus.

Koorid ja orkester esitasid Bachi “Magnificat D-duur BWV 243” ja Vivaldi “Gloria D-duur RV 589”. Kahe koori ja orkestriga esinesid Eesti tipplauljad sopran Kädy Plaas, metsosopran Helen Lokuta, tenor Toomas Tohert ja bass Uku Joller. Koormeister oli Raul Talmar ja kogu meeskonda dirigeeris Vahur Soonberg.

Vahur Soonberg, te kolme ühine kontsertide rida on omamoodi maailmaturnee. Kuidas on võimalik, et isetegevuskoorid saavad hakkama nii nõudliku repertuaariga ja tegutsevad kutseliste tasemel?
Vivaldi “Gloria” on suhteliselt lihtne, paljud koorid võtavad selle esimeseks nõudlikuks suurvormiks, mida teha. Seda tehakse väikeste orkestrikoosseisudega, oreliga... Orkester on kallis. Ma laulsin üliõpilasena Söödi kooris, siis panin kõik kõrvataha, mis targad mehed ütlesid. Ants Sööt ütles, et korralik isetegevuskoor on peaaegu samaväärne kutselise kooriga. Isetegevuskooris lauljad ei saa palka, see vahe on. Cantus ja Nooruse koor on omavahel hästi sarnased tasemelt. Mõlemal kooril on omad nõrgad kohad, meeshäälte või naiste puudus... kahepeale tasakaalustame teineteist ära.

Mille poolest koolitatud laulja, kes saab oma töö eest palka, erineb lauljast, kes käib laulmas oma lõbuks, pärast tööd?
Koolitatud laulja hääl, ehk siis detsibell, mis suust välja tuleb, on oluliselt tugevam kui väga hea tavalise koorilaulja hääletugevus. Lisaks veel põhjalikum üldmuusikaline ettevalmistus. Kui rääkida orkestriga koostööst, siis – kooril peab olema kõlajõudu – kõlajõudu omab 24-25aastase mehe hääl, kõrged naishääled kostavad ja kannavad ka noorematel naistel. Poistekoorid ju ka laulavad suurvorme. Inimene saab füüsiliselt täiskasvanuks ikkagi pealt kahekümne, siis teeb mees alles mehe häält. Näiteks Georg Otsal oli suhteliselt nõrk häälematerjal, aga ta oskas seda kasutada. Kui nüüd meid Fila kammerkooriga võrrelda, siis meie koosseis peab olema oluliselt suurem, et saavutada samasugune kõlapilt.

Te teete kogu aasta kaks korda nädalas proove, teil on oma laululaagrid, esinemised, lauljad peavad oskama noodist laulda, oskavad ennast vormis hoida...
Isetegevus on kuskilt maalt ikka isetegevus. Muidugi on igas häälerühmas tugevamad ja nõrgemad lauljad, on juhtoinad, kelle õlgade peal see riik püsib. Teos saab õnnelikuks siis, kui kõik on ühe mütsi all. Meie koosseis on praegu suhteliselt tagasihoidlik. Mehi võiks tiba rohkem olla. Ma julgen öelda, et väga paljud käivad laulmas muusika pärast, laulmise pärast. Tullakse sellepärast, et Cantuses saab laulda selliseid asju, mida mujal ei saa. Selleks peab olema vastav tase ja see ei tule üleöö, tuleb pikkade aastatega.

Vesiroosi koori teete ju selle mõttega ka, et Cantusesse hääli, lauljaid kunagi juurde saada?
Ma vaikselt loodan selle peale. Ühel hetkel... noor lõpetab siin kooli ära ja ta läheb Tallinna. Sealt kaks korda nädalas siin proovis käia on utoopia. Selleks, et Vesiroosi kooriga Urve Uusbergi Riinimandale järele jõuda, läheb mul veel võib-olla kümme aastat, siis ehk. See taseme saavutamine ja lauljate koolitamine ei käi üleöö, et koks ja valmis. Ole sa ükskõik kui võimekas, ükskõik kes, siin ei loe ainult see, aeg teeb oma töö. Kui aga pidevalt oma asja ajad ja urgitsed, siis... koor on nagu raske haigus, mis ajab juuri ja hakkab vaikselt kasvama. Ühel hetkel ei saagi sellest lahti. Rapla on üldse selline kummaline koht, siin me jagame neid lapsi omavahel koorides ja... Vesiroosi koori üsna järsk, mitte millestki tekkimine ja tõus on ikka seotud sellega, et on Thea Paluoja laulustuudio. Seal noored laulavad ja saavad põhja alla. Nende toel saab teha. Me kõik peame sellele stuudiole tunnustust avaldama. See on lauljaks saamise normaalne tee. Ellerhein, RAMi poistekoor, kõik algab nullist peale, see on stuudio süsteem, lasteaiast peale, ja kui vahe sisse tuleb, siis on mokas. Siis tekivad valehäbi, teistsugused sõbrad, kes ütlevad, et sa oled loll, kui laulma lähed. Poistel on eriti raske õrnas eas, stuudiost alates ollakse laulmisest läbi imbunud, ollakse sisemiselt üle ja see ongi tore. Õnneks Raplas on seda seltskonda, kes tahab laulda, ja neid, kes õpetavad.

Kust tuli nii suurejoonelise esituse ja kontsertturnee mõte?
Viimastel aastatel oleme kaasa laulnud kirikumuusika suurvorme. Ma siis mõtlesin, et võiks proovida, üksi oma jõududega me poleks hakkama saanud. Oli ikka vaja enda ja koori saba kergitada. Keegi ju kutsuma ei tule ega oota sind, ikka ise tuleb tegema hakata. Siis rääkisin Eesti Kontserdis, et mis oleks, kui teeks. Alguses oli plaan teha Gounod’ “Pidulikku missat”. Plaanide käigus sai selgeks, miks seda nii vähe lauldud on orkestriga, sest selle orkestri koosseis on kohutavalt suur. Kolm korda suurem kui meil nüüd oli. Loobusime. Õnneks saime ikkagi Eesti Kontserdiga kaubale. Nooruse kooriga koos tegemine oli normaalne ja mõistlik.

Kui pikk oli tee plaanist tegeliku kontserdini?
Peaaegu aasta. Kokkulepete saamine, orkestri ja solistidega, kes on üsna hõivatud kõik, oli üpris raske. Et kõigil ajad klapiksid. Saime soodsad lepped, Eesti Kontsert kattis rahaliselt kaks kontserti Pärnus ja Tallinnas, meie MTÜ Cantus finantseeris Tartu ja Viljandi kontserdid. Me kõik arenesime kontsertidega, neljas, Viljandi kontsert oli minu jaoks nagu i-le täpp. Eesti parimad barokkpillimehed, trompetimängija Priit Aimla näiteks ütles pärast Viljandit, et see oli läbinisti professionaalne ja sada protsenti väga hea esitus. Koor kõlas ülihästi kokku, nõnda, et teda võib võrrelda mis tahes teiste tippkooridega.

Kes solistid valis?
See oli minu valik. Väga head tippsolistid, väga heade häältega. Valik oli suurepärane, julgen täna öelda.

Kuidas teil see kõik õnnestus ühe mütsi alla saada logistiliselt?
See oli lihtne. Kooridega polnud probleeme, Raul Talmar sai noodid, tegi töö ära. Siis tegime ühe proovi Raplas, siis teise Tallinnas, siis orkestri ja solistidega kaks proovi Pärnus ja teise päeva proovi õhtul oli esimene kontsert. Proove oleks muidugi nagu alati võinud rohkem olla. Viljandi kontserdi õnnestumisel oli oma osa kiriku akustikal. Seda ja kogu koostööd kiitsid solistid ja koorilauljad. Kõik oli kirgas, täpne... me olime koos.

Kuidas te sellisel puhul ülesandeid jagate?
Kes tegeleb nootidega, kes koduleheküljega, kes millegi muuga, kuidas vaja just. MTÜ esimees on Aivar Surva. Tema jälgib ja hoiab paigas kogu majanduslikku poolt. Ma kartsin hullemat segadust selle viimase kontserdisarja puhul. Minu jaoks oli see ettevõtmine koori lagi. Ütlesin mõni aasta tagasi koorile, et kui me kord nii kaugele saame, et Eesti Kontsert meid reklaamib, et esineme selle sildi all, siis see tähendab seda, et koori on väärtustatud, peetakse võrdseks professionaalidega. See on tunnustus, mis näitab kõrget taset. Kui see on saavutatud, siis jääb üle seda hoida. Kui seda sama arvavad ka oma igapäevast tööd tegevad pillimehed ja solistid, kes ütlevad, et meie vahel tekkis hoopis teine energeetiline olukord laval kui muidu, siis see on suur tunnustus. Koori ülesanne on laulda nii, et ka nõudlikul kuulajal oleks saalis hea ja nagu meile öeldi pärast kontserte, see nii oli.

Mis edasi saab?
Ma usun, et me oleme võitnud ja läheb nii edasi, et saame koos Eesti Kontserdiga igal aastal või üle aasta ühe asja teha. Uus asi on kohe tulemas. Mulle ei andnud see kuidagi rahu, et jäi tegemata see Gounod’ omapärase harmooniaga “Missa solemnis”. Mõtlesin, et teeks pauku uutmoodi, rääkisin Urmas Lattikasega, ta kirjutab arranzeeringu ja teeme selle missa rokkbändiga. Teeme teises võtmes, esiettekanne saab teoks Kapa Klassikal 4. augustil sellel aastal. Solistid, sopran, tenor ja bass on nõusoleku andnud ja näiteks Helen Lokuta klapitab aegu ja väga tahab seda teha. Meie ka tahame. See omakorda nõuab raha ja meil õnneks on toetajaid. Kapitalid, vallavalitsus, ka erafirmad. Ise ka teenime, kirjutame projekte. See on pidev töö ja lepete sõlmimine. Aga ettevalmistusperioodi peale jagades loksub kõik paika ja teeb rõõmu.